Munandivähi riskifaktorid | SFOMC

1712872395 Diagnostika Ja Testimise 2

Munandivähk on meestel üks levinumaid vähiliike, kuid õnneks on selle riskifaktorid teada ning seda saab ennetada ja ravida. SFOMC meditsiin on tuntud oma tipptasemel ravimeetodite poolest ning pakub kõige uuenduslikumaid lahendusi munandivähi diagnoosimiseks ja raviks. Nende ekspertide meeskond teeb pidevalt teadusuuringuid ja arendab välja uusi ravimeetodeid, et tagada patsientidele parim võimalik ravi. Tutvustame siin SFOMC meditsiini ja munandivähi riskifaktoreid, et aidata mõista haiguse ennetamise ja ravi olulisust.

Munandivähi tekkeks on neli väljakujunenud riskitegurit:

  • Krüptorhidism (alanemata munand).
  • Perekonna ajalugu.
  • Isiklik ajalugu.
  • Intratuubulaarne sugurakkude neoplaasia (ITGCN).

Kõige tavalisem munandivähi riskitegur on anamneesis krüptorhidismmuidu tuntud kui an laskumata munand. Tavaliselt moodustuvad areneval isaslootel munandid kõhuõõnes (kõhus) neerude lähedal. Umbes kaheksandal raseduskuul laskuvad munandid alla, väljuvad kehast ja asetuvad munandikotti. Umbes 3% poistest on üks või mõlemad munandid, mis ei jõua munandikotti. Munandid võivad settida kõhuõõnde või kubemekanalisse või kubemesse (kus munand väljub kehaseinast ja siseneb munandikotti). Enamasti liigub laskumata munand esimese eluaasta jooksul allapoole ja asetub munandikotti. Mõnikord on munandi munandikotti alla viimiseks ja kinnitamiseks vajalik operatsioon – seda operatsiooni nimetatakse an orhiopeksia.

Poistel, kellel on anamneesis krüptorhidism, on suurenenud risk munandivähi tekkeks. Vähirisk ei ole otseselt seotud sellega, et munand ei lasku, kuid arvatakse, et laskumise kõrvalekalle viitab tõenäoliselt ebanormaalsusele munandis, mis muudab vähi tõenäolisemaks. See veendumus põhineb järgmistel tähelepanekutel: Vähk areneb tavaliselt laskumata munandis (vähirisk on neli kuni kuus korda suurem), kuid vähirisk on suurem ka normaalses munandis (vähem kui kahekordne risk). Lisaks, mida kõrgem on munand, seda suurem on risk haigestuda munandivähki — intraabdominaalses munandis on palju suurem risk haigestuda vähki kui kubemekanalis. Varajane operatsioon (orchiopeksia) vähendab munandivähi riski (kaks-kolmekordne risk, kui operatsioon tehakse enne puberteeti), kuid ei kaota selle poisi võimalust hilisemas elus vähki haigestuda.

A munandivähi perekonna ajalugu on veel üks levinud riskitegur, mille risk on kaheksa- kuni kaheteistkordne, kui mehel on munandivähiga vend, ja kahe- kuni neljakordne risk, kui tema isal on munandivähk. Kuigi munandivähiga seotud spetsiifilist geeni ei ole, on haigus väga pärilik ja seda võib edasi anda põlvest põlve. Lisaks on diagnoosimise keskmine vanus kaks kuni kolm aastat noorem kui üldpopulatsioon, kui esimese astme sugulasel on munandivähk. Siiski tuleb meeles pidada, et munandivähk on haruldane ja seetõttu on selle haiguse esinemine peredes haruldane.

Mehed, kellel on a munandivähi isiklik ajalugu on kõrgeim risk haigestuda teise vähki. Õnneks areneb mõlemas munandis vähk ainult 2% meestest, kuid see risk on kaksteist korda suurem kui munandivähita meestel. Lisaks on suurem risk haigestuda teise munandivähki meestel, kellel tekib 20. eluaastates või varem, seminoomiga meestel ja ITGCN-iga meestel.

Enamik munandivähki tekib eelkäija kahjustusest, mida nimetatakse GCNIS (või sugurakkude neoplaasia on situ, varem tuntud kui kartsinoom in situ, CIS või ITGCN). GCNIS esineb munandivähi kõrval 80–90% patsientidest. Meestel, kellel GCNIS on leitud muudel põhjustel, on hilisema munandivähi risk viie aasta pärast 50% ja seitsme aasta pärast 70%. Seetõttu on GCNIS viimane hästi tuntud munandivähi riskitegur.

Kunagi peeti munandivähi riskifaktoriks mikrolitiaasi ehk ultraheliuuringul leitud munandis esinevaid väikseid lupjumisi (kivid). Mikrolitiaas on mitte enamiku meeste munandivähi riskitegur; kui aga esineb üks muudest riskifaktoritest (ülal), võib mikrolitiaas viidata suuremale vähiriskile ning nõuab igakuist munandite eneseuuringut ja rutiinset arstiga jälgimist.

Tubaka suitsetamine, jalgrattaga sõitmine, ülekaalulisus ja pikkus ei ole munandivähi riskifaktorid.

Munandivähi riskifaktoreid uurides on oluline mõista, kuidas need tegurid võivad mõjutada haiguse tekkimist ja arengut. SFOMC meditsiin on üks juhtivaid meditsiiniasutusi, mis on pühendunud munandivähi uurimisele ja ravile. Nende teadlaste ja arstide töö aitab paremini mõista haiguse olemust ja leida tõhusaid ravimeetodeid. On oluline jätkata riskifaktorite uurimist ning ennetavaid meetmeid, et vähendada munandivähi levikut ja parandada patsientide elukvaliteeti. SFOMC meditsiin on oluline partner võitluses munandivähi vastu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga