Kuidas ära tunda söömishäirete hoiatusmärke (ja mida teha)

Kas olete mures selle pärast, et keegi teie lähedane või teie ise võib kannatada söömishäirete all? Söömishäired on tõsine terviseprobleem, millel võivad olla tõsised tagajärjed. Õigeaegne tuvastamine ja sekkumine on äärmiselt oluline. Selles artiklis vaatleme söömishäirete hoiatusmärke ja kuidas neid ära tunda. Lisaks tutvustame ka võimalikke samme, mida saab võtta probleemi lahendamiseks. Tutvuge nende oluliste tunnustega ja õppige, kuidas saate aidata endal või oma lähedasel terveneda.

Söömishäired hõlmavad mitmesuguseid haigusseisundeid, sealhulgas anoreksiat, buliimiat ja liigsöömishäireid. Kuid on palju suurem protsent inimesi (5–20%), kes võitlevad sümptomitega, mis ei vasta probleemse söömismustri kõikidele kriteeriumidele.

Näiteks võivad mõned mõnikord puhastada, kuid mitte piisavalt sageli, et viidata buliimiale. Nagu täiemahulised söömishäired, võivad need alla läve jäävad seisundid põhjustada märkimisväärset stressi, mis mõjutab inimese üldist tervist ja elukvaliteeti.

Sõltumata tüübist põhjustab ebakorrapärane söömine diagnoosimisel ja ravil mitmesuguseid väljakutseid. Probleemi teadvustamine on sageli kõige raskem, kuid samas kõige olulisem esimene samm. Siin jagab Leslie Heinberg, PhD, psühhiaatria ja psühholoogia osakonna psühholoogia aseesimees, mõned olulised arusaamad häirega söömise tuvastamisest ja selle vastu võitlemisest.

Mõne levinud väärarusaama ümberlükkamine

“Üks levinumaid väärarusaamu söömishäirete kohta on see, et tegemist on noore valge naise haigusega,” selgitab dr Heinberg. “Tõde on see, et söömishäired võivad mõjutada mis tahes sugu, rassi või vanust. Tegelikult moodustavad mehed 25% söömishäiretest. Kuna arstid jätavad selle võimaluse sageli tähelepanuta, võivad mehed raviga viibida ja osaleda naistekeskses raviprogrammis.

Teine eksiarvamus on see, et söömishäireid saab diagnoosida ainult alakaalulistel inimestel. Tõde on see, et inimestel, kelle KMI on > 25 (ülekaaluline) või KMI > 30 (rasvumine), võivad tekkida ka söömishäired ning sellega seotud tervise- ja elustiiliga seotud tagajärjed. “Kõiki patsiente tuleks kontrollida söömishäirete suhtes, mitte ainult madala BMI-ga patsiente,” märgib dr Heinberg.

Teadke söömishäirete füüsilisi ja emotsionaalseid märke

Järgmised on kõige levinumad füüsilised märgid söömishäiretest:

• Olulised kaalukõikumised.
• Kõhukaebused ja valu.
• Muutused soolestiku harjumustes.
• Menstruatsiooni regulaarsuse muutused, sealhulgas menstruatsiooni katkemine või ärajäämine.
• Pearinglus, nõrkus ja/või väsimus.
• Minestamine.
• Muutused nahas ja juustes (nt kuivus ja rabedus).
• Happega seotud hambaprobleemid, sealhulgas hambaaugud ja emaili erosioon (põhjustatud buliimiast).

The emotsionaalsed märgid Häiritud toitumise hulka kuuluvad järgmised:

• Olles hõivatud kaalu, toidu, dieedi, kalorite ja süsivesikutega niivõrd, et söömine ja kehakaalu juhtimine on muude tegevuste ees olulisem.
• Olles hõivatud kehapildi, keha suuruse/kuju, konkreetse kehaosa ja/või skaalal oleva numbriga.
• Toitude repertuaari märkimisväärne piiramine, piirates terveid toidukategooriaid ja pidades ohutuks ainult väga väikest hulka toiduaineid.
• Spetsiifiliste toidurituaalide läbiviimine.
• Sotsiaalsetest toitumistegevustest eemaldumine.

Sekkumise lubatud ja keeldumine

Kui tunnete endas või lähedases ära hoiatusmärgid, kaaluge järgmisi soovitusi:

1. Tee midagi kiire. “Varajane sekkumine on seotud parimate tulemustega,” ütleb dr Heinberg. “Kui söömishäired on inimese igapäevaelus kinnistunud, on sellega palju raskem tegeleda. Tegelikult võib patsient eitada, et see üldse probleeme tekitab. Buliimia või anoreksiaga patsiendid keelduvad sageli tunnistamast, et nad vajavad abi.
2. Ära lase ülekaalukal hirmul kaalus juurde võtta, et sind peatada. Enamik anoreksiaga inimesi kardab, et ravi saamine tähendab, et nad peavad hakkama normaalselt sööma, mis toob kaasa kaalutõusu ja mitmesuguseid tajutavaid kohutavaid tagajärgi. Dr Heinbergi sõnul kipub nälginud aju sellist irratsionaalset mõtlemist põlistama.
3. Ärge ignoreerige probleemi ja lootke, et see kaob. “Söömishäired on enamiku inimeste jaoks hirmutav ja häiriv teema,” märgib dr Heinberg. “Kuid see ei tohiks panna teid tõsiseid sümptomeid kõrvale jätma kui faasi, mis möödub. See strateegia ei tööta ja võib tõhusa ravi edasi lükata.
4. Ära anna alla! Tehke kõik endast oleneva, et julgustada potentsiaalse söömishäirega inimest professionaalset abi otsima. Jälgige kohtumisi ning ravi ja taastumisega seotud verstaposte.

Tõhusa ravi strateegiad

Konsulteerige oma perearstiga hindamiseks või saatekirja saamiseks vastava eriarsti juurde. On mitmesuguseid spetsialiste, sealhulgas noorukite meditsiin, kes on spetsiaalselt koolitatud söömishäirete diagnoosimiseks ja raviks. „Ise probleemiga tegelemine on sageli keeruline ja ebaefektiivne,” märgib dr Heinberg.

Algusest peale on peretoetust seostatud paremate tulemustega söömishäiretega patsientidel. Perepõhiseid ravimeetodeid peetakse kõige tõhusamaks noorukite ja noorte täiskasvanute ravis. Tugisüsteemi kaasamisest on aga palju abi igas vanuses patsientidele.

Pikaajalise üldpildi mõistmine

Dr Heinberg rõhutab, et mida varem diagnoositakse ja ravitakse, seda paremad on võimalused positiivseks pikaajaliseks tulemuseks. Siin on ülevaade statistikast, mis näitab kolme levinud söömishäire taastumist:

• Anoreksia: Kui anoreksia on välja kujunenud, paranevad dr Heinbergi sõnul täielikult umbes pooled patsientidest. Umbes 25% kannatab jätkuvalt retsidiivide ja taastumise all. Ülejäänud 25% patsientidest muutub anoreksia krooniliseks haiguseks. Kõigist psühhiaatrilistest häiretest on anoreksias kõrgeim suremus – iga viies enesetapusurm.
• Söömishäire: Kõigist häiritud söömisviisidest on liigsöömisel parimad pikaajalised tulemused. Tegelikult kogeb umbes 70% patsientidest häid pikaajalisi tulemusi.
• Buliimia: Kui rääkida buliimiast, siis ligikaudu pooled patsientidest paranevad täielikult, samas kui ligikaudu 30% paraneb osaliselt. Ligikaudu 10% buliimiatest kogevad halvad pikaajalised tulemused.

Kokkuvõttes on oluline meeles pidada, et söömishäirete hoiatusmärke võib tunda ära mitmetest erinevatest käitumismustritest ja füüsilistest sümptomitest. Oluline on olla tähelepanelik enda ja teiste inimeste suhtes ning vajadusel otsida professionaalset abi. Söömishäirete korral on oluline pöörduda spetsialisti poole, kes oskab pakkuda sobivat ravi ja tuge. Samuti on oluline mõista, et söömishäiretega inimeste toetamine nõuab kannatlikkust ja empaatiavõimet ning ei tohiks kunagi alahinnata nende olukorra tõsidust.