Sportlased ja vaimne tervis: häbimärgistuse murdmine

Spordimaailmas on tihti levinud arvamus, et sportlased on väga tugeva vaimse tervisega, kuid tegelikkus võib olla hoopis teine. Paljud sportlased kogevad vaimse tervise probleeme, kuid nad kardavad sellest avameelselt rääkida, sest kardetakse häbimärgistust. See aga ei tohiks olla nii. On oluline murda häbimärgistuse müüt ning julgustada sportlasi avameelselt oma vaimsest tervisest rääkima ning abi otsima, kui nad seda vajavad. Sel viisil saame aidata luua tugevamat ja toetavamat spordikogukonda kõigile.

Keegi ei sea kahtluse alla sportlast, kes võtab hüppeliigese väljaväänamisest või randmeluuest taastumiseks aega. Neid vigastusi on lihtne näha ja neil on selge arusaam, et neid ei saa eirata.

Aga kuidas on siis, kui sportlased peavad oma vaimse tervise vajaduste rahuldamiseks eemalduma?

Depressioon ja ärevus ei ole röntgeni- ega MRI-diagnoosid, kuid need võivad olla sama piiravad või kurnavad kui füüsiline vigastus. Liiga sageli jäetakse need probleemid aga teravuse nimel tähelepanuta.

Riiklik vestlus sellel teemal on siiski alanud – ja seda õigustatult, ütleb spordipsühholoog Matthew Sacco, PhD. Räägime miks.

Sportlased ja vaimne tervis

Sportlased kannavad sageli avalikkuse ees elust suuremat persooni. Neid peetakse tänapäeva sõdalasteks, konkurentideks, kes tõrjuvad võitu jahtides vapralt mööda takistusi ja ebaõnne.

Kuid need on ka midagi muud: “Sportlased on inimesed,” ütleb dr Sacco.

Sellisena maadlevad nad samade keeruliste probleemidega nagu meie ülejäänud. Nad ei ole elupingete suhtes immuunsed. 2016. aasta uuring näitas, et kolledžisportlased teatasid depressiooni sümptomitest sarnasel määral kui üldine üliõpilaste populatsioon.

Abi küsimine võib aga sportlasi häbimärgistada, märgib dr Sacco. “Sest kui olete karm, on eksiarvamus, et peaksite saama seda lihtsalt ise teha. Sa ei pea abi saama.” Ja see idee tekitab tema sõnul aja möödudes ainult suuremaid probleeme.

Kergejõustiku ja võistluse stress

Stress ei ole ainulaadne kergejõustikule, kuid ainulaadne spordikultuur võib olla survekeetja. Dr Sacco ütleb, et riietusruumides valitsev agressiivne keskkond mõjutab sageli nõrkust.

Seejärel lisage paljude konkurentide perfektsionistlik mõtteviis. See on võimas jõud, kuid see tõuge võib jätta ka sportlased rahulolematuks, hoolimata sellest, kui hästi nad esinevad.

Tervisliku tasakaalu leidmine selles pajas võib olla keeruline. “Konkurentsitasemel tõustes muudab see mõned neist teguritest kuumemaks – ja need võivad inimesest olenevalt veidi rohkem väljenduda,” märgib dr Sacco.

Märgid vaimse tervise muutustest

Paljud sportlased ei otsi aktiivselt vaimse tervise abi, kui nad seda vajavad. Selle asemel võib keegi – võib-olla treener või lapsevanem – märgata, et „midagi tundub valesti” ja julgustada teda sellest rääkima.

Märgid, mis näitavad, et sportlane võib vajada oma vaimse tervise hindamist, on järgmised:

• Magamisprobleemid.
• Ärrituvus.
• Madal energia.
• Muutused söömises.

“Kuidas mõõta inimest, kes võib olla hädas depressiooniga, viisil, mida inimesed näevad, näiteks luumurru röntgenipilt?” küsib dr Sacco. “Me uurime asju, mis tunduvad kõrvalprobleemidena, kuid võivad olla seotud terve hulga sügavamate asjadega.”

Kuidas vaimne tervis mõjutab sportlikku sooritust

Niisiis, kui palju võib vaimse tervise küsimus mõjutada sportlase sooritust? “Ma arvan, et väga lihtsal tasemel häirib see tähelepanu,” ütleb dr Sacco. “Vähemalt kui teie meel on täis muid asju, võib see lihtsalt segada.”

Need segajad võivad suureneda, kui panused tõusevad ja võistlustel on suurem tähtsus, tuues endaga kaasa suurema esinemissurve.

Mõnikord võib sportlase vaimse seisundi muutus lihtsalt põhjustada kehva tulemuse või soorituse. Näiteks pesapallur, kes järsku ei oska visata, või golfimängija, kes arendab putemise ajal “yips”.

Muul ajal võib hajutatud meel olla ohtlik – näiteks siis, kui võimleja libiseb õhku või mäesuusataja uitab kallakust alla. “See keskendumise puudumine võib olla üsna katastroofiline,” ütleb dr Sacco.

Dr Sacco sõnul väärivad sportlased igal juhul aega, et asjad korda ajada – isegi kui see tähendab mõnda aega kõrval istumist.

“Ma arvan, et pealtvaatajatena näeme seda sellisest tugitooli vaatenurgast, kus arvame, et saame sellest aru, ja sportlane peaks lihtsalt suutma selle välja mõelda,” ütleb dr Sacco. “Ja ma arvan, et sellel puudub igasugune tõeline teadlikkus sellest, mis tegelikult toimub.”

Vaimse tervise seadmine sportlaste prioriteediks

Tänapäevases iga hinna eest võitvas maailmas võib konkurent, kes lõpetab tegevuse, et tegeleda vaimse tervise probleemiga, tuua kaasa soovimatud sildid, nagu “loobumine”. Mure selle pärast on tohutu takistusena sportlastele vajaliku hoolduse saamisel.

“Sportlastele öeldakse, et vaimne tervis on prioriteet ja siis neid ei toetata,” ütleb dr Sacco. “See annab segase sõnumi. Ujume endiselt vastuvoolu ideele, et vaimset tervist ei peeta tervikuna nii oluliseks kui füüsilise tervise probleeme.

Lahendus? Avatud vestlus ja teadvustamine, et vaimne tervis peab olema prioriteet, ütleb dr Sacco.

Oma kogemusi jagavad silmapaistvad sportlased on viimastel aastatel teemale rohkem tähelepanu pööranud. Nende mõjukate häälte algatatud käimasolev arutelu on avardanud meie arusaama vaimse tervise probleemidest.

Eriti noorte sportlaste jaoks on selle vestluse alustamine kriitilise tähtsusega, et luua kultuuri, kus on OK rääkida võistluse vaimse tervise aspektist.

„Me peame olema eeskujuks,” ütleb dr Sacco. “Ma arvan, et peame arvestama, et see, et midagi tehti minevikus teatud viisil, ei tähenda, et see oleks kõige sobivam või parim lähenemisviis.”

Näpunäiteid noorsportlaste vanematele

Aastaid võis vaimse tervise probleemidega seotud nõuanded taandata neljale sõnale: lihtsalt suruge see läbi. See ei ole juhis, mis probleemi lahendab.

Kui olete lapsevanem, kelle kodus on noor sportlane, julgustage teda rääkima, soovitab dr Sacco. Seejärel kuulake kindlasti avatud meelega. Keskenduge nende olukorra mõistmisele, mitte oma mõtte avaldamisele.

“Andke neile hääl,” ütleb dr Sacco. “Veenduge, et nad tunneksid end ära kuulatud, et me ei jätkaks nende probleemide ignoreerimise tsüklit. Ärge kartke probleemi tõstatada. Sellega tegelemata jätmise oht on pikas perspektiivis palju suurem.

Kokkuvõttes on oluline mõista, et sportlased vajavad abi ja toetust ka oma vaimse tervise osas. Häbimärgistuse murdmine selles valdkonnas on oluline samm, et julgustada sportlasi otsima abi ja rääkima avatult oma väljakutsetest. Spordis peaks vaimse tervise küsimustega tegelemine olema normaalne ja aktsepteeritud ning seda tuleks edendada nii spordiklubides kui ka ühiskonnas laiemalt. Tervislik vaimne seisund on oluline igaühe heaolu ja sportlaste soorituse jaoks ning selle teadvustamine aitab luua toetavat ja mõistvat keskkonda.