Millal kasutatakse luu-, lihas- ja liigeseprobleemide puhul ultraheli, võrreldes MRI-ga?

Ultraheli ja MRI on mõlemad kasulikud meetodid luu-, lihas- ja liigeseprobleemide diagnoosimisel, kuid neid kasutatakse erinevatel eesmärkidel. Ultraheli sobib paremini pehmete kudede, nagu lihased ja kõõlused, hindamiseks ning see võib anda parema kujutise liigese liikuvusest ja dünaamilistest muutustest. Samal ajal on MRI tavaliselt parem luukoe ja pehmete kudede anatoomiliste struktuuride kujutamisel. Mõlema meetodi eesmärk on anda arstile täpne pilt kahjustatud piirkonnast, et neil oleks võimalik teha õige diagnoos ja määrata sobiv ravi.

Kui valud, valud ja muud sümptomid tulenevad lihas-skeleti süsteemi (st luud, lihased, kõhred, kõõlused, sidemed ja liigesed) probleemist, võib arst tellida pilditesti, et aidata kindlaks teha selle põhjus.

Keha sisse vaatamiseks on mitu võimalust, sealhulgas röntgenikiirgus, kompuutertomograafia (CT) ja magnetresonantstomograafia (MRI). Veel üks, kõrge eraldusvõimega ultraheli, pakub lihas-skeleti probleemide korral teiste ees mõningaid eeliseid.

“Mõned levinud põhjused, miks me luu- ja lihaskonna ultraheliuuringut teeme, on õla pöörleva manseti hindamine, Achilleuse kõõluse rebendite otsimine ja küünarliigese kõõluste probleemide hindamine,” ütleb diagnostiline radioloog Michael C. Forney, MD. “Kuid ultraheli saab teha enamiku liigeste puhul, kui hinnatav ala piirdub ainult liigese osaga.”

Millal kasutatakse ultraheli vs MRI?

“Mõnikord mõtlevad patsiendid, miks tellitakse luu- ja lihaskonna probleemide korral MRI asemel ultraheli.” Dr Forney ütleb.

MRI ja ultraheli vaatavad keha erinevalt.

MRI, mis kasutab kolmemõõtmeliste anatoomiliste kujutiste tegemiseks võimsaid magneteid, on suure kontrastsusega eraldusvõimega meetod, mis võib määrata muutusi koe kvaliteedis. Näiteks lihase vigastuse korral näitavad MRT-pildid sageli eredat signaali, mis näitab, et lihases on rohkem vett, mis on vigastuse märk.

Ultraheli kasutab kõrge sagedusega helilaineid elundite ja struktuuride vaatamiseks. See on suure ruumilise eraldusvõimega moodus, mis tagab struktuuri suurema ja kõrgetasemelise detailsuse, eriti kui see ei asu nahapinnast liiga sügaval. “Ultraheli on nagu taskulamp, mis võimaldab näha väikeses koepiirkonnas suuri detaile,” ütleb dr Forney.

Ultraheli eelised

“Ultraheli pildistamise meetodil on palju eeliseid,” ütleb dr Forney. “Ultraheli ei kasuta kiirgust ja nõuab, et patsient siseneks skanneri avasse või torusse, nagu MRI või CT puhul.”

Ultraheli võib näidata pilte reaalajas, nagu filmis, ja seetõttu võib näidata kõrvalekaldeid, mis on nähtavad ainult liikumisel, näiteks õlale sattunud bursa, selgitab ta.

“Kui struktuurid ei ole väga sügavad või pealiskaudsed, võib ultraheliuuring näidata pilte kõrgema eraldusvõimega/detailsusega kui MRI,” märgib dr Forney. Sõrmede kõõluseid nähakse sageli ultraheliga üksikasjalikumalt, võrreldes näiteks MRI-ga.

“Kuna ultraheli on nagu taskulamp, samas kui MRI on nagu tulvavalgus, võib juhtuda, et ultraheli ei suuda diagnoosi panna või võib näidata leide, mis on ebamäärased ja vajavad täiendavat testimist,” lisab ta. “Sellegipoolest paneb ultraheli väga sageli diagnoosi või annab teie arstile kasulikku teavet luu- ja lihaskonna probleemi kohta.”

Ultraheli saab kasutada ka süstide juhtimiseks

Ultraheli ei ole ainult diagnostiline tööriist. Kui on vaja teatud tüüpi süstimisravi, näiteks kortikosteroidi süstimist liigesesse, saab struktuuri visualiseerimiseks kasutada ultraheli, et tagada nõela õigesse asukohta asetamine.

Pildipõhised liigessüstid tehakse ka röntgenikiirte või CT-skaneerimisega. Kuid ultraheliga pole kiirgust ega vaja kontrastvärvi süstida.

Mida oodata ultraheli ajal

Ultraheli abil liigutab spetsiaalse väljaõppega tehnik või sonograaf käeshoitavat sondi uuritava ala kohal. Kui sonograaf tunneb, et on saanud diagnostilisi pilte, tõlgendab radioloog neid pilte, tavaliselt 24 tunni jooksul.

“Kuigi me planeerime enamikule ultrahelipatsientidest ühe tunni, võivad mõned uuringud võtta rohkem või vähem aega, sõltuvalt sellest, mida sonograaf leiab,” ütleb dr Forney.

Millal peaksite tegema MRI

Ultrahelil on mõned piirangud ja on olukordi, kus selle asemel on vaja MRI-d. “Ultraheli ei näita liigeste sees olevaid struktuure,” ütleb dr Forney. “Me näeme ainult pehmeid kudesid väljaspool, liigese ümber.”

Kõhre, luu või muude struktuuride kahjustuste hindamiseks liigese sees ja ümber on parem valik MRI. MRI on eelistatud ka tingimuste korral, mis mõjutavad sügavaid või suuri alasid, kuna ultraheliga saab hinnata ainult väikest piirkonda korraga.

“Kui patsient vajab kogu liigese üksikasjalikku ülevaadet, on MRI parem test,” ütleb dr Forney. Paljudel juhtudel võib arst siiski alustada ultraheliuuringuga.

Kokkuvõttes võib öelda, et ultraheli kasutatakse enamasti luu-, lihas- ja liigeseprobleemide puhul siis, kui on vaja kiiret ja odavat diagnostikat. See sobib hästi pehmete kudede visualiseerimiseks ning on efektiivne liigeste ja lihaste vigastuste diagnoosimisel. Samas, kui rohkem detailset informatsiooni vajatakse, eelistatakse sageli MRI-d, kuna see pakub paremat pilti luudest, kõõlustest ja pehmetest kudedest. Seega, valik sõltub konkreetsest olukorrast ja vajadustest.